Tänapäeva autod on otsast otsani elektroonikat ja juhiabisüsteeme täis. Üks esimesi turvalisusega seotud juhiabisüsteeme, mis leiutati, et vältida õnnetusi just auto tagurdamise ajal, on parkimisandur – teate küll, see piiksuv helisignaal, mis tagurdades aegajalt kostub. Teatavasti avaneb juhi vaateväli ikka ettepoole ning seljataha nägemine on üsnagi piiratud. Parkimisanduri ülesanne on anda juhile aegsasti teada tagurdusteele jäävast takistusest. Ta teeb seda piiksuva heli abil, mille intervall on seda kiirem, mida lähemale ilmub takistus. Just sellist süsteemi me EV3 kontrolleri ja ultraheli- ehk kaugusanduri abil luua kavatsesimegi. Kuid mis on kaugusanduril pistmist inimkõrvale kuuldamatu kõrgsagedusliku ultraheliga? Aga niipalju, et just seda heli andur välja kiirgabki ning mõõdab, millise ajanihkega heli ümbritsevatelt pindadelt tagasi peegeldub. Mida kauem läheb helil aega tagasipeegeldumiseks, seda kaugemal asub andurist mõõteobjekt. Samasugust põhimõtet looduses kasutavad näiteks nahkhiired kottpimedas koopas ringi lennates takistuste vältimiseks. Vahet on ainult niipalju, et nad teevad seda hulga vilunumalt, kui tehislikud süsteemid eales suudaks. Nahkhiirtele on see lisaks ellujäämiseks hädavajalik oskus ehk selles mõttes samuti turvalisusega seotud juhiabisüsteem.
Ülesanne:
- Programmeerida robot kuvama ekraanil jooksvalt kaugusanduri näitu.
- Sõltuvalt, mida lähemale kaugusanduri vaatevälja ilmub mingi objekt, anda üha kiirenevate helisignaalide abil sellest märku.
Edasijõudnutele:
- Programmeerida helisignaal vaikima ja tuled kustu, kui miski ei asu anduri vaateväljas lähemal kui 1 meeter.
- Muuta piiksumine pidevaks tooniks ja tuled punaseks, kui objekt on vaateväljas lähemal kui 5cm.
Tunniülesanne ja tööleht: Parkimisandur, kaugusmõõdik
Nagu piltidelt võib näha, pole me arvutiklass veel sisustatud, kuid oleme leidlikud ja kujundame oma töökoha olemasolevate asjade abil.
